Ül.1. Erivajadused läbi aegade

1.Puue kui tabu


Algne käsitlus oli väga jäik ja raamidesse surutud. Mõeldi, et inimesel on midagi puudu või üldsemillestki ilma jäetud (puudus käsi või jalg). Need inimesed hoiti ühiskonnast eemale ja vajadusel ka hukati (Sparta ajal hukati kõik vastsündinud, kes olid " millestki" ilma jäetud). Leiti, et on tabu ühiskonnale näidata last või inimest, kes ei vasta standartitele.
Hea näite leiame sellise suhtumise kohta Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Jh 9:2). Veelgi äärmuslikum näide oli juba eespool mainitud Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema(mõnedel andmetel visati kaljult alla), kusjuures seda pidi vanemate nõukogu käsul tegema lapse isa. 
Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada.

Ka tänapäeval leidub veel inimesi, kes suhtuvad puudesse kui tabusse. Seda teemat välditakse või alavääristatakse puudega inimesi.

2. Puue kui tervisehäire

 See käsitlusviis sai alguse renessansiperioodist, mil sai valitsevaks aru saamaks mõte et puue on nö "mehhanismi häire" ehk inimene oleks just kui "katki". Samas tõi positivistliku mõtteviisi leviks kaasa ka selle, et puuet hakati käsitlema kui haigust ja haigused on teatavasti ravitavad või vähemalt osaliselt ravitavad. Oluliseks tuli ka pidada ka asjaolu, et puudega inimest ei vaadeldud enam kui nö "kurjast vaimust vaevatut" või inimest, kes oma õnnetus seisundis ise süüdi oli. Miinuseks oli aga puudega inimsese "ravialuse" rolli sattumine, kes pidi olema sõnakuulelik ja alluma targa arsti käskudele, sellega seoses hakkati puudes nägema asja, mis oluliselt vähendas või täiesti nullis inimese teovõime. Sellest ajajärgust sai alguse ka puude meditsiiniline käsitlus (medical model of disability), millel on tänapäevani suur mõju. 

Kindlasti tuleb ära mainida 19. sajandi teisest poolest alguse saanud eugeenikaliikumist, mille tulemusena nö "koristati kõik ebastandartsed inimesed normaalsete inimeste silmade alt ära" seda kõike põhjendati ühikonna tervise parandamisega ja tuleviku kindlustamisega, seda said teha aga vaid inimkonna parimad esindajad. Õnneks ei läinud eugeenika välja Sparta mudelini, kuid puudega inimestel oli mõeldamatu järglasi saada ja üldse ühiskonna elust osavõtta (Kikkas, K. 2009).

Õnneks 21 sajandi ühiskonnas püüeldakse selle poole, et puudega inimene saaks normaalselt oma igapäeva elu elada ja ei peaks ennast maailmast äralõigatuna tundma. Näitena võin tuua tuttava Reinu, kes metsatöölisena jäi suure puu alla, mille tagajärjel ta kaotas kõndimisvõime. Arstid ütlesid, et ta jääb ratastooli. Rein aga tõestas aasta aega tagasi, et ta jääb karkude najale. Nüüd, et ta enam ei saa metsatööd teha ja peab rohkem aega istudes veetma, alustas ta oma õpinguid IT erialal Astangu Kutserehabilitatsiooni keskuses. Tänapäeval ei pea enam muretsema selle pärast, mis edasi teha, vaid peab valima, kus ja mida teha.

3. Puue kui ühiskondlik probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada.Tänapäeval ehitatakse ratastooli jaoks kaldtee, et oleks kergem hoonetesse sisse ja välja liikuda. 

Tänapäevaks on olemas mitmeid puudekäsitlusi, sealhulgas äärmuskäsitlusi nagu ultrasotsiaalne mudel, mis taunib näiteks inimest, kes peaks olema ratastoolis kuid üritab selle asemel karkudega käia, kuna süüdi on ühiskond, ning seda tehes annab ta järele rõhujate survele (Kikkas, K. 2009).

Linnade ja maakondade sotsiaalosakonnad on pandud tegelema puuetega inimestega. Aga kas ei oleks mõeldav, et nt kehalise puudega ametnik tegeleks kehalise puudega inimeste probleemidega? Kas meie ühiskond ootab ja toetab puudega inimest, kes astub meie sekka, kui ametnik?

Kahjuks ei oska ma ühtegi eredat näidet tuua, kus puudega inimene oleks "asjaajaja". Sinnamaale läheb veel vist meil aega, et abi saanud puudega inimene saaks töödata ridades, kus töötavad need samad ametnikud, kes abi aitasid saada.


4. Puue kui eluviis


Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast". (Kikkas, 2009)

Allikad: 

Erivajadused läbi aegade
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_läbi_aegade

[8.sept.2010]